Kas Google muudab meid rumalamaks?

 Loe kommentaare (2)

«Kas Google muudab meid rumalamaks?» küsib raamatu "Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb?" autor provotseerivalt ning vastab sellele: jah, muudab küll.

2011. aasta Pulitzeri kirjanduspreemia finalistide sekka jõudnud raamatus kirjeldab Nicholas Carr inimmõtlemise arengut alates tähestikust kuni kaartide, trükipressi, kella ja arvuti leiutamiseni. Läbi lugemisoskuse pika ajaloo on  nimkond jõudnud internetiajastusse, kus süvenemise ja mõtisklemise asemel on oluliseks muutunud infoneelamise ja -töötlemise kiirus ja maht. «Arvutiekraan sõidab oma eeliste ja mugavustega meie kõhklustest üle. Ta on meile nii hea teener, et oleks lausa matslik tähele panna, kuidas ta on samas ka meie isand,» kirjutab Carr.

Ent Google kui veebi peamiste navigatsioonivahendite pakkuja vormib ka meie suhet sisuga, mida ta ise nii tõhusalt ja ohtralt serveerib. Intellektuaalsed tehnoloogiad, mille teket Google on soodustanud, edendavad kiiret ja pinnapealset teabest ülelibisemist ning tõkestavad igasugust sügavuti minevat ja pikemat seotust ühe argumendi, idee või narratiiviga. „Meie eesmärk,“ ütleb Irene Au, „on suunata kasutajaid sisse ja välja võimalikult kiiresti. Sellel strateegial põhinevad kõik meie disainiotsused.“21 Google’i kasum on otseselt seotud inimeste infoomastuse kiirusega. Mida kiiremini me üle veebi pinna surfame, mida rohkem linke me läbi klõpsime ja mida rohkem lehti vaatame, seda rohkem on Google’il võimalusi meie kohta teavet koguda ning meile reklaame ette sööta. Lisaks on nende reklaamisüsteem otseselt seadistatud välja uurima, millised sõnumid kõige suurema tõenäosusega meie tähelepanu köidavad, ja seadma vastavad sõnumid meie vaatevälja. Iga veebis tehtav klõps tähistab üht murrangut meie kontsentratsioonis, tähelepanu põhjalikku nihkumist, ja Google’i majanduslik huvi on tagada, et me klõpsaksime nii tihti kui võimalik. Viimane asi, mida ettevõte
soovib, on soodustada ajaviiteks lugemist või aeglast ja keskendunud mõtlemist.

Otsesõnu öeldes ongi Google’i äriks tähelepanu kõrvalejuhtimine. Google võib siiski osutuda pelgaks sähvatuseks. Internetifirmade elu on harva ebameeldiv või vägivaldne, kuid see kipub jääma lühikeseks. Kuna nende tegevus on silmale nähtamatu ja koosneb nähtamatutest koodiridadest, on nende kaitsebarjäär habras. Eduka võrgufirma hävitamiseks pole vaja muud, kui hea ideega nutikat programmeerijat.
Täpsema otsingumootori või parema võrgureklaami süsteemi leiutamine võib tähendada Google’ile hukatust. Aga olenemata sellest, kui kaua ettevõte suudab digitaalsest teabevoost üle olla, jääb firma intellektuaalne eetika interneti kui meediumi üldeetikaks. Veebikirjastajad ja veebitööriistade tegijad jätkavad liikluse tekitamist ning rahategemist, soodustades ja toites meie nälga väikeste ja kiirelt doseeritavate teabeosakeste järele.

Veebi ajalugu osutab andmekiiruse pidevalt kasvule. 1990. aastatel asus suurem osa võrgus olevast teabest nn staatilistel lehekülgedel. Need nägid välja üsna ajakirjalehekülgede moodi ning sisu oli paigalseisev. Sestpeale on trendiks saanud lehtede muutumine üha dünaamilisemaks, nende pidev ja enamasti automaatne värskendamine uue sisuga. 1999. aastal tutvustatud spetsiaalne blogimistarkvara tegi kiire avaldamise igaühe jaoks lihtsaks ning kõige edukamad blogijad avastasid peagi, et neil tuleb püsimatute lugejate köitmiseks teha mitu postitust päevas. Nende eeskuju järgisid ka uudistesaidid, mis hakkasid  värskeid uudiseid pakkuma ööpäev läbi. 2005. aasta paiku populaarseks muutunud uudisvoo lugejad võimaldasid veebilehtedel pealkirju ja teisi teabeosakesi veebikasutajateni „tõugata“, pannes veelgi suurema rõhu teabepakkumise sagedusele.

Loe pikemalt Nicholas Carri raamatust "Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb?".