Autorid: Annika Matson Kald, Imeline Teadus • 2. juuli 2024

Paljudel psühhopaatidel ongi prestiižsed ameti­­kohad. Teadlased kirjutavad Imelise Teaduse ajakirjas, et 1,2–4,5 protsenti kõigist täis­kasvanuist on psühhopaadid; osa­kaal on suurem nende inimeste seas, kes on mõju­võimsal positsioonil, nagu juhid, advokaadid ja isegi kirurgid.

Psühhopaatidid ei tunne erilisi süümepiinu, nad on hoolimatud, manipuleerivad ja empaatia­võimetud. Samuti on nad tihti agressiivsed, vägivaldsed, impulsiivsed ja lugupidamatud. Neil on risk saada krimi­naalselt karistada 20–25 korda suurem kui teistel inimestel. Psühho­paadi diagnoosi on saanud näiteks 20 protsenti USA vanglates kinni­peetavaist.

Psühhopaatide selline käitumine tuleneb arenguveast ajus ja see­pärast on neil samamoodi nagu ka skisofreenikutel ja teiste vaimu­haiguste põdejatel raske elada täiesti normaalset elu. Paljudel psühho­paatidel on keeruline sõlmida lähedasi suhteid, muu hulgas see­tõttu, et nad ei tunne teiste inimeste vastu empaatiat ja neil on kalduvus isikliku kasu saamise nimelt tihti valetada.

Äripäev on välja andnud ka Inglise psühholoogi Kevin Duttoni raamatu “ Psühhopaatide tarkus”, mille kohta on arvamuse kirjutanud ka Eesti kriminoloogia õppejõud Uno Traat. Tema sõnul püütakse raamatus näidata, et “psühhopaadi aju ei ole läbinisti jäine, vaenulik maailm, mis vilksatab sünapsidest kubiseva taevalaotuse kaugel neuroloogilisel orbiidil, vaid pakub hoopis vastupidi üldlevinud arvamusele elamiskõlblikku psühholoogilist pelgupaika tavalistele inimestele nende argiaskeldustes”. Niisiis, autor on võtnud keerulise ülesande kirjeldada psühhopaate kui tavalisi inimesi nende pahede kõrval ka kiiduväärsete joonte kaudu.

Raamat „Psühhopaatide tarkus“ on hõlpsasti loetav, vaatamata sellele, et autor tutvustab aeg-ajalt neuro- ja psühholoogiateaduste nüüdisaegseid avastusi ning põimib teksti küllaltki keerulisi mõisteid. Neid mõisteid ja paljusid seisukohti lahkab psühholoog rikkalikus märkuste rubriigis.

Uno Traat, Eesti kriminoloogia õppejõud

Teoses tutvustatakse ka üllatavaid originaalseid psühholoogilisi eksperimente. Näiteks, et psühhopaatidest seksuaalkurjategijad valivad oma ohvreid kõnnaku järgi, millest nad oskavad haavatavust välja lugeda.

Selle teose eriliselt tugevaks küljeks võib pidada suure hulga psühhopaate käsitlevatest psühholoogilistest ja neuroloogilistest uuringutest ülevaate andmist, tutvustades neid üldarusaadavalt. Sealhulgas vestab ta arvukatest psühholoogilistest eksperimentidest, millest paljud pakuvad üpris üllatavaid tulemusi. Nii kirjeldab autor originaalsele psühholoogilisele eksperimendile toetudes, et psühhopaatidest seksuaalkurjategijad valivad oma ohvreid kõnnaku järgi, millest nad oskavad haavatavust välja lugeda.

Dutton tutvustab juba varasemates uuringutes kindlaks tehtud psühhopaatilise isiksuse jooni, nagu nartsissism, impulsiivsus, südametunnistuse puudumine, manipuleerivus, patoloogiline valetamine, südametus. Peamiselt keskendub autor siiski kaasinimeste tunnustust väärivatele psühhopaatilise isiksuse joontele, nagu kartmatus, vaimne vastupidavus, hetkes olemine, utilitarism jms. Just neid jooni võivad mitmesugused tippjuhid ära kasutada, kui nad avastavad oma alluvate seas mõningate psühhopaatiliste joontega inimesi. Autor toob näiteid sellest, kuidas psühhopaatide kartmatus ja külmaverelisus võib pälvida kaaskodanike imetluse, kui nad toovad inimese tulest välja, astuvad meelekindlalt kurjategijale vastu ja päästavad rünnatava inimese, säilitavad kriisiolukorras külmaverelisuse ja kaine mõistuse või langetavad juhina ebapopulaarse, kuid vajaliku otsuse.

Siiski tundub, et autor läheb kohati psühhopaatide positiivsemate joonte kiitmisega liiale. Peaaegu mööda on vaadatud psühhopaatide sellisest joonest nagu isekus. Mõned autorid on andnud karmi hinnangu psühhopaatidele, nimetades neid egomaniakkideks. Ka kartmatust, külmaverelisust ja vaimset vastupidavust kasutavad psühhopaadid eelkõige oma egoistlike huvide rahuldamiseks ja enesekesksete eesmärkide realiseerimiseks. Harva rakendavad nad neid omadusi kaaskodanike heaks või ühiskonna hüvanguks. Ka neil juhtudel võib tegemist olla mõne kavala tagamõttega.