Autor: Pinelopi Koujianou Goldberg • 20. august 2024

Üks minu rõõmsamaid mälestusi [1970ndatel aastatel - toim] Kreekas üles kasvamise ajast oli teade, et kooli- ja töönädal lühendatakse kuuelt päevalt viiele. Kuna mäletan, et ka mu kaasmaalasi rõõmustas see muutus, olin üllatunud, kui hiljuti lugesin, et Kreekas hakkas kehtima seadus, mis lubab mitme sektori tööandjatel taas rakendada kuuepäevast töönädalat.

See muutus on üllatav mitmel põhjusel.

Esiteks näib see vastu astuvat üldisele suundumusele parandada töö- ja eraelu tasakaalu ning võimaldada paindlikumat töökorraldust. Paljud arenenud majandusega riigid (Belgia, Singapur, Ühendkuningriik) eksperimenteerivad lühema töönädalaga ning suur hulk teisi (Saksamaa, Jaapan, Iirimaa, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Hispaania) kaalub sarnaseid muudatusi.

Teiseks on kreeklased tuntud selle poolest, et hindavad töö- ja eraelu tasakaalu. Pealegi töötavad nad juba praegu rohkem tunde kui eurooplased keskmiselt. Keskmine Kreeka töötaja veedab tööl 39,8 tundi nädalas, Euroopa Liidu keskmine näit on vaid 36,1 tundi.

Kolmandaks, kuigi Kreeka praegune valitsus on ettevõtjasõbralik ja majanduskasvule orienteeritud, on see ka valitsus, mis on näidanud tahtmist parandada naiste õigusi ja võimalusi. Ent naised on rühm, keda pikem ja vähem paindlik töögraafik mõjutab tõenäoliselt negatiivselt.

Samuti on Kreeka valitsus demonstreerinud ka pühendumust tõenditepõhisele poliitikakujundamisele. Senised tõendid aga näitavad, et lühemad töönädalad ja tasakaalustatum elustiil tõstavad töötajate rahulolu ja parandavad tervist, mis suurendab lõpptulemusena ka töötajate tootlikkust.

Miks siis ikkagi?

Mis siis seletab Kreeka ootamatut poliitikamuutust? Kreeka valitsus ise nimetab seda sammu erandlikuks meetmeks. Sarnaselt paljude teiste kõrge sissetulekuga riikidega on Kreeka silmitsi terava tööjõupuudusega. Kreeka olukord on 2010. aasta finantskriisi järgse tööjõu äravoolu tõttu eriti hull (hinnanguliselt on lahkunud ligikaudu 500 000 kreeklast ehk 5% praegusest elanikkonnast).

Probleemi juur on madal sündimus ja rahvastiku vananemine – demograafilised tingimused, mida Kreeka valitsus nimetab õigustatult tiksuva viitsütikuga pommiks. Samal ajal aga kaasnevad jõukuse kasvuga inimeste nõudmised kõrgema elukvaliteedi ning parema töö- ja eraelu tasakaalu järele.

Kuidas peaksid Kreeka ja teised arenenud majandused selle probleemiga tegelema? Pähe tuleb neli võimalust.

Esimene on automatiseerimise suurendamine – eeldades, et masinad, robotid ja tehisintellekt suudavad lõpuks asendada kadunud töötajad. Kuid mitte igat tööd ei saa teha masin või suure keelemudeli tehisaru. Me vajame endiselt inimesi, et täita paljusid kõige vähem ihaldusväärseid madala kvalifikatsiooniga ametikohti ehituses, toiduainetööstuses ja hotellinduses.

Teine võimalus on pakkuda töötajatele rohkem raha. Majandusteadus õpetab meile, et kui nõudlus ületab pakkumise, tõusevad hinnad (antud juhul palgad). Kuid kõrgemad palgad põhjustavad lõppkokkuvõttes kõrgemaid tarbijahindu, mis kipuvad olema ebapopulaarsed – eriti ajal, mil inflatsioon on peamine probleem. Ja väikeses avatud majanduses, nagu Kreeka, oleks kõrgematel palkadel ja hindadel kahjulik mõju ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Kolmas võimalus on paluda arenenud majandusega riikide töötajatel rohkem töötada, nagu Kreeka on nüüd teinud. Kuigi see samm näib astuvat vastu üldisele töötundide vähendamise trendile, ei erine see tegelikult väga palju pensioniea tõstmisest, mida paljud riigid (Taani, Prantsusmaa, Saksamaa) on pidanud vajalikuks teha. Mõlemal juhul on muudatused olnud töötajate seas väga ebapopulaarsed ja mõlemal juhul edastasid inimesed selge sõnumi, et nad pigem loobuvad suuremast sissetulekust (Kreeka puhul kaasneb kuuenda tööpäevaga 40% palgalisa), kui töötavad rohkem, kui on harjunud.

See jätab meile neljanda võimaluse, milleks on tööjõu pakkumise suurendamine kontrollitud seadusliku immigratsiooni abil. Põgenikekriiside ja illegaalse immigratsiooniga hädas olevates piirkondades (nagu suurem osa Euroopast ja USA-st) võib õigesti kavandatud immigratsioonipoliitika saavutada kaks eesmärki ühe hoobiga. Kuid selline poliitika ei tundu praegu kõne allagi tulevat. Seistes silmitsi geopoliitilise killustatuse ja riikliku julgeolekuga seotud muredega, sulgevad riigid üha enam oma piire ja pöörduvad hoopis sissepoole, kuigi globaalselt seotud maailmas on välismaise ja kodumaise vahe õrn. Mujalt maailmast pärit probleemid mõjutavad oluliselt siseriiklikke probleeme, ka tööturge.

Loomulikult on olemas ka viies võimalus: rikkamate riikide inimesed vähendavad tarbimist ja majanduskasvu ootust vastavalt sellele, kui palju nad on valmis töötama. See tagaks neile soovitud töö- ja eraelu tasakaalu ning jätkusuutliku tuleviku. Kuid praeguse seisuga on vähesed nõus selle kompromissiga leppima.

Enamik inimesi tahab oma kooki ühtaegu süüa ja alles jätta. Aga see pole võimalik. Oma praeguse elukvaliteedi säilitamiseks peavad kõrge sissetulekuga riikide kodanikud avama piirid uutele immigrantidele või rohkem töötama. Arvestades praegusi globaalseid pingeid näib pendel liikuvat rohkema töö poole, olgu see siis kõrgem pensioniiga või pikem töönädal. Kreeka võib seega olla pigem teenäitaja kui eksinu.

© Project Syndicate, 2024

Artikkel on ilmunud teemaveebis Personaliuudised.